Minu lugu: “Mul lihtsalt ei ole motivatsiooni”

See siin on minu lugu. Miks ma seda kirjutan? Sest üha enam kuulen nii oma tuttavate ja sõprade kui ka täiesti võõras seltskonnas olles lauset: “Mul lihtsalt ei ole motivatsiooni.”. See on põhiline, mida inimesed viimaste aastate jooksul tunnevad. Ja see on täiesti arusaadav. Elu on viimastel aastatel nii palju muutunud ja me ise inimestena oleme muutunud. Kõik see, mida pidasime varem normaalseks ja tavaliseks igapäevaelu osaks on muutunud justkui privileegiks ning enam ei saagi päris täpselt aru, et kas see, kuhu me täna jõudnud oleme, on reaalsus või film.

Kõik see “vana hea” tuttav ja turvaline on kadunud ning iga päev tundub justkui üks suur võitlus. Võitlus iseendaga, oma mõtete, argielu ja meid ümbritseva maailmaga. Kas me saame hakkama? Kuidas saame hakkama? Mida toob homne päev? jne. Oleme justkui iseennast ära kaotanud. Sattunud mingisse teatud voolu, millega lihtsalt kaasa ujume. Kuid meil on alati valik – teha otsuseid, mis meid edasi kannavad või otsuseid, mis hoogu maha tõmbavad.

Aastaid tagasi olin ma ärevushoogude ja paanikahäirete all kannataja. Otsisin abi kõikjalt. Käisin läbi kõiksugu erinevaid arste, teraapiaid ja psühholooge ning kulutasin sellele kõigele meeletult aega ja raha. Kuid sel hetkel ma ei mõistnud, et tegelikkuses oli mul võimalus end aidata koguaeg olemas. Seda kulununa tunduvat fakti, et liikumine aitab leevendada kõiki füüsilisi ja vaimseid probleeme, rääkisid mulle ka kõik need spetsialistid, kelle poole sel ajal pöördusin.

Mingisugust sportlikku harrastust olen teinud terve elu. Lapsena sellepärast, et lihtsalt pidi, noorukina sellepärast, et nii oli kombeks ja täiskasvanuna sellepärast, et mul on teadmine, et see on mulle kasulik. Oma elu kõige tumedamal perioodil aga lõikasin ka trenni oma elust täielikult välja, sest mul lihtsalt ei olnud motivatsiooni. Arvasin tõesti, et olen kõike teinud, et end aidata, aga miski ei toiminud. Ma ei saanud enam aru, et mida ma valesti teen ning panin kõik need soovitused, mis tol ajaperioodil igalt poolt sain kirja. Probleemi tunnistamine – olemas; pöördumine psühholoogi/professionaali poole – olemas; ravimid – olemas; päeviku/blogi pidamine iseenda jaoks – olemas; tasakaalustatud toitumine ja liikumine – ?. Sain aru, et olen täielikult eiranud seda kõige “tühisemat” soovitust. Istusin iga päev kodus, otsides lohutust toidust ja tundes end iga päevaga oma kehas üha halvemini.

See on tegelikult imeline ja ka natuke hirmutav, kui tark meie keha on. Kui toidame seda rämpsuga ja sisendame endale iga päev, et me ei saa midagi teha, oleme nõrgad, näeme inetud välja jne, siis täpselt selliseks meie reaalsus kujunebki. Ma ei saanud aru, kuidas mul ei ole energiat midagi teha, kui ma magasin keskmiselt 12h jutti. Ma ei saanud aru, kuidas ma ei leia motivatsiooni midagi teha, kui mul oli vabadus töötada kodust ja planeerida ise oma päeva.

Seega ühel heal päeval võtsin end kokku ja läksin lihtsalt trenni, et saaksin ka selle viimase linnukese oma listi ära panna (ja siis kodus edasi viriseda, et mitte miski e toimi). Juhtus aga see, et koju jõudes tundsin ma esimest korda, et ma ei tunne enam vajadust pikutada ja mul päriselt oli jaksu. Tundsin end üle pika aja hästi. See avastus oli mulle endalegi suureks üllatuseks ja tegin juba trenniplaanid ka järgmiseks päevaks ette ära. Sain aru, et teen seda endale. See on minu aeg, kus keegi ega miski mind segada ei saa. Isegi mitte mu harjumuspärased mõtted, sest fookus on pingutusel. Nendel hetkedel trennis ma ei mõelnud mitte millegile muule, kui ainult sellele hetkele. Ma ei haletsenud ja ei tümitanud ennast, ega sisendanud endale, et ma ei saa midagi teha.

See taipamise tunne on mul siiani väga selgelt meeles ja täpselt see sama tunne ajab mind iga päev kodust välja – kas siis spordiklubisse trenni või lihtsalt õue jalutama. Mu meel on palju selgem ja värskem, mul on jälle tahtmine minna koduseinte vahelt välja, mu keha on tugevam, igasugu isud on kõvasti vähenenud ja mis peamine – ma tunnen end oma kehas hästi! Nii et usu mind, ma mõistan täielikult seda “Mul lihtsalt ei ole motivatsiooni” mõtet, aga meil on alati valik. Ja ainult meie ise vastutame oma valikute eest. Mina valin ennast, oma heaolu ja oma tervise. Mida Sina valid?